Ootame ajast aega Mihkli laadaga seotud mõnusaid lugusid. Lisatud uus lugu!

Oled käinud Mihklis laadal või vanemate käest põnevat kuulnud, siis saada oma lugu meile. Valime välja ka parima.

 

Nimi
telefon
e-post
muhedaid lugusid
 

LUGU NR 1

Ühel esimestest laatadest, vist lausa esimesel laadal oli müügis veel hulganisti igasugu loomi ja linde, alates kanatibust ja lõpetades hobustega. See oli aeg, kus kõik see talude värk oli alles tulemas ja talu oli nagu pühapaik iga õige eestlase tuleviku-unelmais. Ning et talu koosneb lisaks elutule inventarile ka elusatest tegelastest, siis oli iseenesestmõistetav et kui sul oli mingisugunegi maakodu olemas, siis vaatasid laadalt ka selle pilguga mõne ostu koju kaasa. Igatahes jalutas laadal ringi ka minu isa vana-Ants Kõima külast. Eks oli meestega juba mõned tõsised nõud ka peetud ja mees otsustas laadalt looma koju osta. Et Ants oli aga jalamees ja kodusaamine mõne massinaga kokku leppimata, siis ei hakanud ta suurt looma ostma. Ostis roti. Rott oli arvatavasti mingisugune aretat! ud sort, kui ma õieti mäletan, siis selline punase-valgekirju. Aga rotiga juhtus põnev lugu, noh nagu vahest võib minna mõne noorsandiga kes lollist peast esimesel ettejuhtuval näitsikul ennast altari ette laseb rääkida - rott tuli Antsu talusse nimelt kaasavaraga. Järgmisel päeval peale laata läksime isa juurde seda uut punasekirjut imelooma vaatama ja selgus et loomake oli öösel pojad toonud. Nüüd oli majas pisuke rotifarm. Pojad olid sellised haledad ja armetud, aga meie pere kassidele tundusid nad meele järele olevat. Igatahes luurasid kassid pidevalt ümber selle kasti kus rotimamma oma lastega elutses. Aga et isa selle looma ostis, siis sai loomake talle armsaks ja kui aga mehed meil laua ääres õlut võtma juhtusid, tõi taat oma kodulooma ka ikka seltskonda, ehk täpsemalt öeldes pani lauale. Ja siis selgus teine imelugu - papsi lemmikloom osutus joodikuks. Nii kui õlle lõhna tundis, läks peast segi. Karjus, kraapis, mingi väega ronis õllepudeli otsa ja oleks pudelisuust sisse ka roninud kui mehed poleks tal sabast kinni saanud. No eks edaspidi valati tallegi siis tema osa kui võtuks läks. Aga nagu naisterahvaste napsulembusega tihtipeale juhtub - ei olnud purjus rotiproua esiteks mingi kena vaatepilt, ja teiseks ei osanud ta ka mõõtu pidada. Kui ma nüüd õigesti mäletan siis ükskord peale järjekordset seltskondlikku olemist ta enam ei ärganud. Mis sai aga lastest - küllap oli nende ema ka raseduse ajal õlut kuritarvitanud. Joodikmamma järeltulijaina olid nad närva tervisega ja viimaks vist meie kass nendega lähemat tutvust ka tegi.
Milline võiks olla selle loo õpetlik iva? Mis iva seal ikka, lihtsalt üks järjekordne kurb lugu tuhandete omasuguste seas, lugu emadusest, alkoholismist ja kurvast lõpust.

 

LUGU NR 2

 

See on lõik Mihkel Martna raamatust "Külast", J. ja h. Paalmanni trükk. Tallinnas 1914. Raamat räägib talurahva elu-olust Koonga vallas 1860-nendail.

Oli talupojal loomi müüa, siis wiis ta need sügisel huupi laadale, huupi, sest et tal hinna kohta mingisugust aimu polnud. Muil aastaaegadel käisiwad lihunikud külas loomi ostmas.

Hobuste kauplemine ja wahetamine sündis peaasjalikult laatadel. Ka selle juures walitses pettus. Harilik talupoeg lasi enese hobust ostes parisniku poolt enamiste ikka „üle lüüa." Hobuseparisnikud oliwad sellepoolest kuulsad.

Oli kellegil õunu, kaalikaid jne. müüa, siis läks ta jällegi laadale. Oma koorma peale seadis ta kepi üles, mille otsa ta oma müüdawa kauba näha pistis. Kes õunu soowis osta, tarwitses ainult waadata, kus wankri peal õunakepp paistis.

Laatadel osteti ja müüdi ka igasugust muud kaupa. Sealt wõis wokkisid saada, nagu ka wankrid, „regesid ja rattaid," saanisid, reslasid jne. Ka tütarlaste weimewakkasidja

kirstusid ning kastisid wõis laatadelt osta.

Nõnda oliwad laadad wäga tähtsad rahwa asjaajamise kohad. Ühtlasi peeti neid aga ka rõõmu-aegadeks. Laatadel „tantsiti ja trallita," joomaritele pakkusiwad nad priiskamise wõimalust, riiukuked harutasiwad siin oma tüli-arweid.

60 M. Martna

Minu sündimise kohas langes sügisene pealaat Mihklipäewa peale ja muutus seega iseäraliseks terwe kihelkonna piduks, sest et Mihklipäew kiriku nimepäew oli. Noor ja

wana tõttas laadale, külad ja talud oliwad sel päewal inimestest tühjad, kõik oliwad laadal.

Sel juhtumisel jagasiwad siis ka pereisad oma lastele ja teenijatele laadaraha.

See oli aastakink, mille peale igaüks enesel õiguse tundis olewat, — just nagu jõulukink linnades.